Jaanus oli põleva talu juurest põgenedes raevunud ja kurb. Oodo ja ta junkurid olid ära viinud ta isa ja põlema pistnud ta talu. Ta peas keerles mõte, et üks kord nad kõik veel maksavad selle eest. Ta jooksis ja muudkui jooksis. Surmväsinult heitis ta pimeduse saabumisel ühe puu alla pikali ja jäi magama. Jaanus unistas oma isast ja oma vanast talust. Ta nägi oma mälestusi oma lapsepõlvest. Ja Emmist. Kõige rohkem nägi ta Emmit. Niimoodi ööd veetes tabas teda une pealt mõte. '' Nad peavad maksma '', urises ta läbi une.
Hommikul ärgates hiilis ta külla. Sakslasi seal õnneks ei olnud. Käis hommikune sagimine ja kanade toitmine. Jaanus ronis kaevu peale ja hüüdis emakeeles: '' Eesti rahvas! Kaua oleme me pidanud taluma seda sakslaste piinamist ja ülekohust. Kaua oleme me teeninud neid. Nüüd ütlen mina, Metsa Jaanus, et aitab meile sellest. Meie oleme vaba rahvas ja oma vabaduse teenime me ise ! ''
Jaanusele vastasid rahva hõiked.Inimesed tõttasid hangusid ja nugasid tooma. Niimoodi käidi külast külla ja õhutati rahvast. Rahvasuus levisid jutud ja Jaanusest sai Tasuja. Kõik mõisad pandi põlema, kellegile ei antud armu. Lõpuks otsustasti minna Lodijärve kallale.